Lestadiuslane äratusliikumine on saanud nime Lars Levi Laestadiusest (1800-1861), kes tegutses esiteks Kaaresuvanto ja hiljem Pajala pastori ametis Rootsi Lapimaal. Laestadius kohtus uskliku saami naise, Milla Clemensdotteriga jaanuaris 1844. See ”Lapimaa Maria” aitas Laestadiust elavasse usku.
Kaaresuvanto kirikus hakkasid kõlama Laestadiuse meeleparanduskuulutused. Äratus hakkas sündima kevadtalvel 1846, esialgu saamirahva keskel, ja laienes ruttu ka Soome ja Norra Lapimaale. Ärkamisesse saanute mure ligimeste pärast mõjutas vestlusi, mis toetasid äratuse edasiminekut. Äratus mõjutas paljudes piirkondades tervikliku elumuutuse. Joodikud parandasid meelt, kõrtsmikud sulgesid kaupluse ja kohtupidamised lõppesid.
Lapimaa äratuse üheks tunnusmärgiks moodustusid jutlustajad, kes hakkasid kutsutult ja läkitatult liikuma ikka laiemal alal. Algusest saadik olid liikumises kaasas ka mõned preestrid. Pärast Laestadiuse surma 1861, sai liikumise uueks juhtkujuks tema töökaaslane, koolmeister Juhani Raattamaa (1811-1899). Hüüdnimi lestadiuslus tuli kasutusele 1870-ndatel, esiteks sõimunimena. 19. sajandi lõpuks oli lestadiuslus levinud enamikule alale Soome ning Rootsi ja Norra põhjaosadesse, Põhja-Ameerikasse, Venemaale ja Eestisse. Jutlustajaid oli juba mitmeid sadu.
Lestadiusluses esines juba 1870. aastatel dogmaatilisi erimeelsusi. Üheks keskmiseks põhjuseks sellele oli liikumise levinemine laiale alale ilma koos pidava organisatsioonita. Väliselt püsis lestadiuslus siiski ühtsena sajandi lõpuni. Sajandivahetusel tuli ette nii õeldud lestadiusluse suur jagunemine. Tollal eraldusid erinevaiks suundumusteks vanapärane lestadiuslus, lestadiusluse esiklapsed ja uusärkamine. Jagunemise põhjuseks olid peamiselt erisugused käsitused õigeksmõistmisest, seaduse tähendusest kristlastele ning Jumala koguduse olemusest. Lestadiusluse esiklapsed võttis tugevalt maad Rootsis ja Norras, Soomes aga sai lestadiusluse peasuunaks vanapärane lestadiuslus. Uusärkamine oli peaaegu täiesti soome nähtus. Ameerikas moodustus vanapärase lestadiusluse ja lestadiusluse esiklaste vahele juba 19. sajandi lõpus rahusõnalased (kutsutud ka pisi-esiklasteks), millest hiljem sai kõige suurem lestadiuslusrühm. See aga tegutses kaua koostöös vanapärase lestadiuslusega ja eraldus lõplikult alles 1920. – 1930. aastatel.
Soomes on vanapärased lestadiuslased rajanud oma toimingu korraldamise jaoks rahuühendusi. Nimi rahuühendus viitab eelkõige südametunnistuse rahule kristlase südames. Organiseerumine seondus liikumise juurdumise ja sihikindla sisemisjonitööga. Misjonitöö organiseerimise jaoks ja kogu Soome rahuühenduste keskorganisatsiooniks rajati Soome Rahuühenduste Keskühendus (SRK) aastal 1914. Tänapäeval tegutseb Soomes 173 rahuühendust. Rahuühendused on kutsunud jutlustajateks rohkem kui 100 kirikuõpetajat ja ligi 900 jutlustajat, kes pole elukutselt kirikuõpetajad.
Vanapärase lestadiusluse igaaastane peaüritus on suvine kokkutulek, mis korraldatakse juuni-juuli vahetusel, kordamööda Soome eri paigus. Esimene suur kokkutulek korraldati aastal 1906. Suvisele
kokkutulekule koguneb igal aastal nii palju kokkutulekukülalisi, et koos on üheaegselt 65 000 – 75 000 inimest. Tänapäeval on kogu suvise kokkutuleku kava kuulda interneti kaudu.
Ameerikas moodustavad vanapärased lestadiuslased iseseisva kiriku nimega Laestadian Lutheran Church (LLC). Rootsis tegutseb vanapäraste lestadiuslaste keskorganisatsioonina Sveriges Fridsföreningarnas Centralorganisation (SFC).